Maailmataju

Ümbruskonnas ringivaatamine osutus täiesti asjatuks. Nad sõitsid jahmunult „Ibise“ juurde
ning soovisid ploomikarva vormiriietust kandva mehega rääkida. Neile vastati, et „Ibises“ ei
tööta ühtki sellise väljanägemisega isikut. Järelepärimistele, kus otsitav võõrastemaja võiks
asuda, ei osanud keegi hotellipersonalist vastata. Inglismaal lasksid nad oma puhkusereisi
filmid ilmutada. Sõpru üllatas, et saadud fotode hulgas polnud võõrastemajas tehtud
ülesvõtteid. Üllatus muutus umbusuks, kui nummerdatud negatiivide uurimisel selgus, et
otsitavaid kaadreid polnud üldsegi olemas. Üks kaamera oli jätnud mehaanilise jälje, nagu
oleks püütud filmi nurjunult edasi kerida, kuid see oli kõik. Kummaski aparaadis olnud
filmil polnud mainitud ülesvõtetest jälgegi. 1983. aastal sõitsid mõlemad abielupaarid
Prantsusmaale tagasi, et Prantsuse Turismiameti abil juhtunus põhjalikult selgusele jõuda.
Turismiorganisatsioonide esindaja Philippe Despeysses oli leidnud paiga, mis mõneti
sarnanes mõistatusliku võõrastemaja asukohaga. Gisbyd ja Simpsonid viidi sinna. Ehkki nad
pidid tunnistama, et kõik on kangesti varem nähtu moodi, veenas vestlus omanikega, et
tegemist polnud sama paigaga, kus nad olid 1979. aastal peatunud. Jenny Randles püüdis
mõlemalt abielupaarilt teada saada, mida nood olid kogenud. Ta leidis peale kadunud
filmikaadrite muidki küsitavusi. „Kui tõepoolest leidis aset ajanihe minevikku, siis miks ei
pannud keegi võõrastemajas teie autot või riideid imeks?“ küsis ta. „Miks võttis peremees
tasu vastu müntides, millel endisaegadel ei saanud mingit väärtust olla?“ Simpsonid vastasid
siiralt ja veendunult: „Teil endal tuleb sellele vastus leida. Teame ainult seda, mis meiega
juhtus.““
Viimase juhtumi puhul on täiesti erakordne see, et sellest juhtumist on kunagi tehtud dokumentaalfilm
ja seetõttu leidub seda vanadest dokumentaalfilmi sarjadest, mis oli vändatud 20. sajandi lõpukümnenditel:
https://www.youtube.com/watch?v=Ynw4Z09LMVc
https://www.youtube.com/watch?v=4qBRjGC7UFs
„Kirjeldatud juhtumeid võib ajanihke teooriast lähtudes mitmeti tõlgendada. Kas seda
kogenud inimesed libisesid läbi aja tagasi ja nägid sündmusi, mis alles pidid toimuma, või
tajusid nad visuaalsalvestist, mis nende silme ees juhuslikult sisse lülitus? Parapsühholoogid
lõid kivisalvestiste teooria, selgitamaks teatud liiki viirastuslikke nägemusi – juhtumeid, mil
inimeste pilgu ette kerkib minevikust pärit figuure, ehitisi ja maastikke, ning nad kuulevad
nonde aegade helisid. Näiteks Joan Forman, kes oli paigast liikudes sedamaid neli mängivat
last silmist kaotanud. Kas ta pidi peatuma täpselt selles punktis, et teatud tingimustel võiks
minevikuetendus taas silmade ees hargnema hakata? Kivisalvestiste teooria lähtub oletusest,
et teatud sündmused, eriti need, mis genereerivad määratul hulgal emotsionaalset energiat,
salvestuvad mingil viisil keskkonnas, näiteks, hoonete kivimüürides, pinnases või
atmosfääris. See võib kehtida juhtudel, mil viirastusi nähakse aastaid hiljem samas paigas.
Vaid teatud tingimuste puhul, nagu seda võib olla, näiteks elektromagnetenergia
kontsentreerumine atmosfääris või mõne erilise psüühikajõuga inimese saabumine, näib
miski nupule vajutavat, ja salvestatu muutub taas tajutavaks. See näib eitavat mõtet, et
ülitundliku tajumisvõimega isik võis ajas tagasi rännata, kuid seda teooriat saab rakendada
vist üksnes puhkudel, kus viirastused näivad vaatlejaid mitte märkavat. Ja mida kogetakse
siis, kui vaatleja ja vaadeldav omavahel kontakti astuvad? Sel juhul pole meil tegemist
minevikujuhtumite salvestise, vaid võib-olla mineviku endaga.“
„Meie psüühiline mina opereerib ainult kolmemõõtmelises ruumis, kuid teadvus liigub ajas
edasi ja tagasi. Ajanihet kogenud inimesed mainivad sageli tunnet, nagu eksisteeriks korraga
kaks ajatsooni, millest üks kattub osaliselt teisega. Ajanihkega kaasnevate loomulike helide,
nagu seda on linnulaul või liiklusmüra, puudumist on täheldanud muidki fenomene –
näiteks, UFO-ga lähikohtumist – kogenud inimesed. Ajanihke ilmnemine näib vajavat
242