Maailmataju

suuremaid erinevate rahvaste liite. Näiteks elukorralduselt on erinevad kogukonnad ühinenud
küladeks, alevikeks, linnadeks, riikideks, rahvasteks, impeeriumideks, riikide omavahelisteks
liitudeks, kuni tänapäevaste rahvusvaheliste organisatsioonideni välja. Tänapäeval elab planeet
Maal üle seitsme miljardi inimese. Kõik need Maal elavad inimesed kuuluvad inimkonda kui
inimtsivilisatsiooni hoolimata inimese rassist, nahavärvist, soost, etnilisest päritolust, keelest või
kultuurist. Inimkonna ajaloo jooksul on inimesed saanud erinevaid õpetusi erinevatelt prohvetitelt.
Kuid nende õpetuste aktsepteerimine ja interpreteerimine on sõltunud inimeste hingelisest,
hariduslikust, geograafilisest ja sotsiaal-kultuurilisest tasemest. Kõigest sellest järeldubki see, et
laiali hargnenud inimkonnale annab Jumal tegelikult ühtesid ja samasid õpetusi ühtsusest,
armastusest ja vendlusest erinevatesse paikadesse ja erinevatel aegadel, kuid need on erinevate
usundisüsteemide vahel ära teisenenud.
Ateistide üks levinumaid skeptilisi vastu argumente Jumala olemasolu üle on see, et kui Jumal
on olemas, siis miks Ta laseb inimestel üksteise vastu kurja teha. Maailma ajalugu sisaldab endas
lugematul hulgal erinevaid konflikte ja sõdasid. Kuidas on võimalik, et kui kuskil toimub inimeste
tapmine, siis Jumal vaatab seda lihtsalt pealt. 20 sajandi sõjakuritegusid oleks kõikvõimas Jumal
saanud takistada, kuid Ta ei teinud seda. Ja seda ei teinud ka inimesed. Ateistide meelest viitab
selline tegutsematus Jumala poolt Tema olemasolu puudumisele. See tähendab, et kui Jumal ei aita
inimkonda otsese nähtava tegevusega, siis pole Teda lihtsalt olemas. See on tegelikult ekslik ja isegi
väärastunud arusaam Jumala olemusest ja Tema plaanidest inimkonnaga. Jumal ei pane maksma
oma tahet aidata inimkonda sõjalises vormis nagu me sageli inimeste poliitilises maailmas näeme.
Jumal kehtestab ennast inimühiskonnas ainult Sõna jõul. See tähendab, et ainult sõna on see, mis
peab inimeste käitumist mõjutama, mitte sõjaline tegevus. Nii on see näiteks kooli ühiskonnas, kus
õpetaja paneb ennast maksma sõna jõu abil, mitte ei hakka lapsi füüsiliselt karistama ( näiteks
tutistama, joonlauaga vastu näppe lööma jne ). Nagu seda vanadel aegadel sageli tehti. Jumal aitab
ja õpetab inimkonda ainult läbi sõnade ja Jumala Sõna on kirjas Piiblis ( või koraanis ). Ja see
tähendab ka seda, et sõjad ja konfliktid kestavad inimühiskonnas täpselt nii kaua, kui inimesed ei
kuule ega kuula Jumala Sõna.
Kuid paratamatult tekib küsimus, et „mis“ või „kes“ on Jumal? Kuidas seda mõistet õigesti
mõista? Näiteks kristlaste pühas raamatus Piiblis tähistab mõiste „Jumal“ selgelt kahte tähendust.
Esiteks Jumal on kui „isik“ ( üliolend ), „kes“ on loonud meile teadaoleva Universumi. See
tähendabki otseselt seda, et Jumal on kui Universumi looja. Kuid teisalt tähendab Jumal armastust,
mida õpetab meile Jumala Poeg Jeesus Kristus. See tähendab seda, et Jumal on armastus. Selline
üliemotsionaalne tundmus on seletatav ka unisoofilises psühholoogias kirjeldavate tajuilmingutega.
Inimesel tekib selline ainulaadne õndsuse tunne siis kui ta tajub maailma tavapäraselt teistmoodi.
Kuid säärane arusaam loodusest ( et keegi „ülivõimetega isik“ on loonud Universumi ) muutub
praegusel ajal ratsionaalselt vastuvõetamatuks, sest teaduslik mõtlemisviis on selgelt näidanud, et
füüsikalised loodusseadused on need ainujõud, mis vormivad meie Universumit selliseks nagu me
seda praegu tunneme. Vastavalt ratsionaalsele mõtlemisviisile ei saa kellegi ega millegi mõistus
luua ega juhtida Universumit. Universumi olemuse aluseks on füüsikalised protsessid, mida õpetab
meile senises arengustaadiumis olev füüsikateadus. See osa religioonis, mis õpetab meile
Universumi päritolu ja olemust ( ehk siis nö. religiooni loodusteaduslik osa ), osutub teaduse jaoks
vääraks, kuid sellegipoolest mitte tõsiusklikele. Religioosse maailmanägemise kõrval domineerib
tänapäeval pigem teaduslik maailmapilt. Jumalat, kui isiksust ( mõistust ), kes on loonud maailma ja
keda me nimetame Loojaks, ei ole lihtsalt olemas. Universum on täpselt selline mida kirjeldavad
meile loodusseadused.
Ei saa otseselt väita, et kogu religioossne maailmapilt oleks tegelikusest reaalsusest kuidagi
moondunud. See tähendab seda, et selles on nii õigeid jooni kuid samas ka selliseid tahke, mida
lihtsalt tuleb teistmoodi vaadata. Näiteks kui Piibli „loodusteaduslik osa“ ( Jumala maailma loomine
) osutus teaduse silmis vääraks, siis samas kristluse filosoofilisi mõtteid ei saa kuidagi vääraks
tunnistada. Näiteks vaimseid väärtusi, armastuse filosoofiat, arusaamasid õigusest jne võib mõista
kui ühe kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni mõtlemis- ja käitumisnormina. Näiteks Jumala kümmet
käsku, mis on kirjas Piibli Esimeses Testamendis, ei saa kuidagi eitada, et need õiguslikult väärad
oleksid. Selles mõttes võibki Jeesuse õpetusi inimkonnale siiski õigeks pidada ja seetõttu tuleb neid
62