Maailmataju

tervikuks. Näiteks tugevama gammaaktiivsusega seostub näiteks mingisuguse pildi teadvustatud
nägemine. Katsed ( J. Aru ja T. Bachmanni eksperimendid ) on näidanud isegi seda, et tugevam
gammaaktiivsus võib tekkida juba enne selle pildi teadvustamist. Gammasageduslik rütm
sünkroniseerib ajukoore neuronite töö. Ajukoore neuronid esindavad erinevaid tajusisusid samas
teadvusväljas. Neuronid, mis töötlevad mitteteadvustavat teavet, jäävad sellest sünkroniseerivast
mängust välja. Üldanesteetikumid pärsivad mittespetsiifilise talamuse tööd, mis omakorda takistab
ajukoore gammaaktiivsuse tekkimist. Ergastatud olekus laenglevad ajukoore neuronid koherentses
gammasageduslikus rütmis, mis on sünkroniseeriva omadusega.
Talamuse ja ajukoore vaheliste protsesside parameetrite alusel saavad seletuse väga paljud
teadvusefenomenid ( teadvusenähtused ), näiteks kahe silma võistlus, tähelepanu „silmapilgutus“,
maskeerimine, mahajääva sähvatuse efekt ja paljud teised. Näiteks retseptoritelt tulev info, mis ei
jõua talamuse mittespetsiifilise modulatsioonini, ei jõua see ka edasistele töötlusastmetele. Kuid
informatsioon, mis moduleeritakse juba mittespetsiifilise talamuse poolt, pole enam „peidetud“ ehk
see jõuab nüüd ka kaugemale, kõrgematele töötlusastmetele. Ebatavalistes tajumistingimustes
võivad tekkida mitmed illusioonid ja paradoksaalsed tajuefektid, kuna protsessid, mis esinevad enne
mittespetsiifilise talamuse modulatsiooni, toimuvad palju kiiremini kui need protsessid, mis
esinevad talamuse modulatsiooni ajal.
Teadvuseta oleku korral ( näiteks sügav uni, üldnarkoos ) esineb fragmenteerunud ehk tervikliku
globaalse ühendatud aktiivsüsteemi asemel killustatud ajuaktiivsus. Seda iseloomustab üle terve aju
esinevad aktiivsussaarekesed, mis omavahel ei suhtle. Kuid üksikärritajatele reageerib aju päris
hästi ja enamasti adekvaatselt. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et teadvust ei saa seostada mingi
kindla ajupiirkonna aktivatsiooniga, vaid teadvus kujuneb välja aju erinevate piirkondade
koordineeritud koostöös nagu näiteks retikulaarformatsiooni, talamuse teatud tuumade ja ajukoore
omavahelises koostöös. Sellist kooslust nimetatakse ka laiendatud retikulotalaamiliseks
aktivatsioonisüsteemiks. Sarnaselt teadvusega kujuneb välja ka näiteks aju intelligentsus paljude
neuronite ühise töö tulemusena. See tähendab ka seda, et intelligentsus tekib „rumalate“ osade ühise
töö tulemusena, sest et üksik neuron on võrreldes kogu ajuga ikka väga „rumal“ osake.
Üldiselt võib järeldada, et teadvus tekib talamokortikaalses süsteemis. See on süsteem ajus, mis
hõlmab suuraju koort ehk korteksit ja vaheaju tuumasid ehk talamust. Talis Bachmanni teooria
väidab, et kui kortikaalse omaduste sõlmimise aktiivsus ei ole seotud mittespetsiifilise
talamokortikaalse süsteemiga, siis toimub see teadvusväliselt. Selles süsteemis tekkivad aktiivsused
levivad üle kogu aju. Väikeajus tekkivad aktiivsused jäävad aga lokaalseks. Need ei levi üle terve
aju. Üldised uuringud on näidanud seda, et teadvusseisundi korral püsib aktiivsus kauem ja see
levib üle terve aju. Kuid näiteks üldnarkoosi ajal on tekkivad aktiivsused lokaalsemad ja kestavad
vähem aega kui teadvusseisundi korral. Kõik see tähendab seda, et teadvusseisundi ajal esineb ajus
globaalselt koordineeritud aktiivsus. See võimaldab muidugi sõlmida erinevaid lokaalseid
ajuaktiivsusi. Teadvustatud kogemus on ju enamasti ühtne.
Objekti teadvuslik taju ei kaasne automaatselt ajukoore erinevate piirkondade aktiveerumisega.
Ajukoore erinevad piirkonnad töötlevad tajuobjekti erinevaid elemente nagu näiteks värvid,
liikumised, servad, detailide asukohad jne. Mingisuguse objekti nägemise korral aktiveeruvad
ajukoore erinevad piirkonnad koheselt. Kuid kõrgemad ajukoore keskused analüüsivad erinevalt
objekti detailidest tähendusi ning loovad kategooria-assotsiatsioone, mis on tundlikud kontekstile.
Teadvustatud tajuobjekt tekib alles siis, kui need ajukoore piirkonnad, mis töötlevad tajuobjekti
erinevaid elemente ehk detaile, ergastavad ajukoore kõrgemaid keskusi ja need kõrgemad keskused
omakorda on interaktsioonis detailitasemel olevate ajukoore osadega. See tähendab seda, et
teadvustatud tajuobjekt tekib ainult siis, kui need kaks ajukoore piirkondade töötlusastet on
mõlemad aktiveerunud olekus ehk laenglevad ja on omavahel interaktsioonis ehk nende kahe vahel
esineb väljade konfiguratsioon. Kuna need keskused saadavad üksteisele impulsse ehk signaale, siis
tuntakse seda hoopis ajukoores toimuva tagasisidena ehk tagasisuunatud uuestisisestusena. Seda
printsiipi on uurinud sellised teadlased nagu Victor Lamme, James Enns, Vincent Di Lollo, Shaul
Hochstein ja paljud teised. Huvitav on märkida, et seda nimetatakse tagasisidestatud süsteemiks,
mis on siis aluseks teadvustatud tajuobjekti tekkimisele. See tuleneb sellest, et need kaks ajukoore
45