Maailmataju

inimesed. Aegruumi tunnel ehk ussiauk võimaldab neil lihtsalt suuri vahemaid ruumis väga kiiresti
läbida ja tõenäoliselt ka ajas rännata.
Kehast väljumise kui „aegruumist väljumise“ teoreetilised tõendid
Inimese surmalähedaste kogemuste ehk kehast väljumise ajal on inimene tajunud imelist
kaalutuse tunnet, ajatust ja ruumitust, läbi tunginud füüsilistest kehadest, hõljunud enda keha kohal
ja olnud nähtamatu elavatele inimestele. Kõik need tuntud surmalähedaste kogemuste
iseloomujooned tulevad otseselt sellest, et inimene eksisteerib kehast väljunud olekus
elektromagnetlainetena ehk valgusena „väljaspool“ aegruumi ehk hyperruumis, mitte enam
tavaruumis. Selliseid tajuefekte ei põhjusta ajukoore vallandumise sündroom, mille all mõistetakse
seda, et teatud ajupiirkonnad jäävad hapnikuta ja selle tulemusena tekivad inimesel alati kindlad
tajuaistingud. Hyperruumi ja tavaruumi füüsikalist olemust kirjeldatakse ajas rändamise
füüsikateoorias palju põhjalikumalt ja seepärast me siin seda kordama ei hakka. Lühidalt võib öelda
ainult seda, et hyperruumis kaovad ära aja ja ruumi mõõtmed, mis aga tavaruumis eksisteerivad.
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria keeles öelduna on hyperruumis aeg ja ruum kõverdunud
lõpmatuseni. Erirelatiivsusteooria keeles öelduna aegleneb aja kulgemine hyperruumis lõpmatuseni
ja pikkus ehk kahe ruumipunkti vaheline kaugus lüheneb lõpmata väikeseks. Relatiivsusteoorias
nimetatakse neid vastavalt aja dilatatsiooniks ja ruumi kontraktsiooniks. Kuid sellest hoolimata
eksisteerivad aeg ja ruum tavaruumis, mis on meie igapäevaselt kogetav aegruum.
Järgnevalt vaatame neid inimese kehast väljumise iseloomujooni, mis üsna objektiivselt viitavad
sellele, et kehast väljumine on oma olemuselt kui aegruumist väljumine. Need ei tulene inimese
vallandunud mälestustest ega kunagi kogetud tunnetest, mille põhjustaksid vere välja valgumine aju
oimusagaratest, kuna aju oimusagaratesse salvestuvad inimese mälestused.
1. Kehast väljunud olekus tunnetab inimene kaaluta olekut. Kaaluta olek tuleneb otseselt
sellest, et inimese ajule ei avaldu enam raskusjõud. Raskusjõud ehk gravitatsioonijõud
tuleneb omakorda aegruumi kõverdusest. Näiteks planeedi Maa gravitatsioon tuleneb
sellest, et Maa mass kõverdab ümbritsevat aegruumi. Kehast väljumise korral eksisteerib
inimene „väljaspool“ aegruumi valgusena ja seetõttu ei ole inimene enam aegruumi
kõveruse mõju sfääris. Sellest tulenevalt ei tunne inimene enam raskusjõudu ehk tekib
kaalutuse tunne. See ei tulene ajukoore nägemispiirkonna kahjustumisest, mille korral
jäävad hapnikuta aju kiirusagarad, mis põhjustaks tunde hõljumisest või tunnelite
nägemist. Kaaluta olek on amorphusolendi üks tavalisemaid ja levinumaid taju elamusi.
Seda kogeks tavainimene ainult avakosmoses olles. Kaaluta olekut võib inimene kogeda
ka siis, kui toimub vabalt lendamine – näiteks lennukis, kui see peaks alla kukkuma.
Kahtlemata on enda raskuse puudumist hea tunnetada. Kaaluta olek on samuti üks taju
elamusi, mis esineb ka surmalähedaste kogemuste ajal. See on tegelikult üks esimesi
tunnetusi üldse, kui väljutakse operatsioonisaalis oma kehast.
2. Täpselt sama on ka ruumis hõljumisega, mida paljud kehast väljunud inimesed on
kogenud. Maa peal hoiab raskusjõud meid maa ligi ehk eksisteerib jõud ülalt alla. Kuid
kehast väljunud olekus ( ehk eksisteerides väljaspool aegruumi ) ei ole inimene enam
raskusjõu ehk aegruumi kõverduse mõju all ja seega esineb inimesel meie mõistes
„antigravitatsiooniline“ võimalus. See tähendab seda, et inimene suudab eirata
raskusjõudu ja sellest tulenevalt suudab inimene lennates või hõljudes liikuda mistahes
ruumipunkti. Selles mõttes osutub amorphusolendi levimine ruumis täiesti erinevaks
tavainimese omast, kes kasutab ruumis liikumiseks ( näiteks kõndimiseks või
179