Maailmataju

õigusnormide ja moraalsele ühiskonna arengu astmele. Sellele, mida tänapäeval nimetatakse
kodanikuühiskonnaks.
Tsivilisatsiooni mõiste tähendab inimsoo ajaloolise arengu kirjeldamisel ühiskonna arenenut
astet, mis ei sisalda barbaarsust. Näiteks ajaloost on teada, et muistse ühiskonna arengu tasemele
järgnesid juba riikliku korralduse ja kirjaoskusega varased tsivilisatsioonid nagu näiteks Sumer,
Egiptus, Kreeta-Mükeene jpt. Paljud arvavad, et tsivilisatsiooni ja kultuuri mõisted selles mõttes
omavahel peaaegu samastusid. Kuid tsivilisatsioon ei tähenda siiski nii väga just loomingut, vaid
pigem “maailma korrastatust”. Ka keskajal samastati neid mõisteid, kuid sellisel ajal nähti kõike
Jumala tahte ilmutustena. Näiteks nimetas Püha Augustinus kui Jumala riiki milles me kõik elame.
Kuid alles renessansiajastul hakati juba vaikselt tsivilisatsiooni ja kultuuri mõisteid käsitlema
üksteisest lahus. Kultuuri mõisteti siiski kui kogu inimese loomingut ja tsivilisatsiooni mõistet
kasutati ühiskonna ajaloolise arengu kirjeldamisel. Kuid tuleb märkida seda, et nende kahe mõiste
eristamist ei tähendanud nende vastandamist. Valgustusajal esinesid kultuuri ja tsivilisatsiooni
mõisted koos, mis täiendasid üksteist. See tähendab seda, et uuriti nii üksikisiku kui ka ühiskonna
arengut ja nende omavahelisi mõjusid. Kuid nende kahe mõiste vastandamine toimus alles 19.
sajandil, mille “autoriteks” olid filosoofid ja romantikud.
19. sajandi viimastel kümnenditel hakati kahtlema maailma normaalses arengus. Ühiskonda
kritiseeris väga teravalt Friedrich Nietzsche. Aja jooksul hakatigi kultuuri ja tsivilisatsiooni
üksteisele vastandama. Tsivilisatsiooni hakati mõistma sotsiaalsete ja materiaalsete hüvedena ja
nende kogumisena. Tootmise arengul oli sellel väga suur roll. Näiteks sotsioloog Georg Simmel (
1858-1918 ) oli arvamusel, et kultuur sisustas vaimselt tsivilisatsiooni, kuid tsivilisatsioon ise
etendas tema meelest kultuuri materiaalset külge. See oli nagu kultuuri väline osa. Kultuuri all
hakati mõistma kõike loominguga seonduvat nagu näiteks haridus, teaduse saavutused, filosoofia,
kunst jt. Tsivilisatsioon aga etendas ühiskonna tehnilist, majanduslikku ja sotsiaalpoliitilist arengut.
O. Spengler eristas neid kahte mõistet ja prognoosis Euroopa tsivilisatsiooni surma. Ta käsitles
Euroopa tsivilisatsiooni all pigem kui kultuurilist-ajaloolist liiki. Hakati arvama tsivilisatsiooni
surmavatest mõjudest kultuuri vastu. A. Toynbee aga nii negatiivselt häälestatud ei olnud. Ta ei
olnud vastu enamiku tsivilisatsioonide suremisest, arvas ta veendunult, et ülejäänute
tsivilisatsioonide elu päästab just usk ja kõlblus. S. Huntington arvas, et tsivilisatsioonid säilivad
tänu sellele, et suudetakse ületada kultuuride omavahelisi erinevusi.
Tsivilisatsiooni mõistet võime seletada erinevate tähenduste saatel. Tsivilisatsioon on... kui
ühiskondliku elu ja indiviidi arengu progress ( Humboldt, Holbach ); barbaarsust mittesisaldav
ühiskonna arengu ja elulaadi tase ( Morgan ); ühiskonna materiaalne ja tehniline pool, mis on
vastupidine kultuurile, mis etendab loomingulist poolust ( Simmel ); mingisuguse kultuuri liigi
arengu viimane aste, selle kultuuri hukk ( Spengler ); omaette eksisteeriv sotsiokultuuriline maailm,
selle “ühtsuslik pürgimus” ( Toynbee ); inimeste kultuurilise identiteedi kõrgeim arengu tase (
Huntington ).
Enne valgustusaega samastati kultuuri ja tsivilisatsiooni omavahel, kuid neid vastandati alates
saksa romantikutest. Kultuur etendas kõike loomingut, kuid tsivilisatsioon aga piirdus tehnitsismiga.
Tänapäeval on olemas veel üks vorm – nimelt maailmas on palju ja mitmekesiseid omaette
eksisteerivaid tsivilisatsioone. See on aga vastupidine ülemaailmse ( üha ainsa ) tsivilisatsiooni
tekkele.
Tsivilisatsioonid ei piirdu rahvuse, riigi ega ka mingisuguse kindla sotsiaalse grupiga ületades
rassilisi ja geograafilisi piire. Need etendavad kui sotsiaalseid ja kultuurseid “supersüsteeme”.
Tsivilisatsioon on nagu mingisugune suur terviklik ühiskondlik moodustis milleta ei saa me
tänapäeval mõista ajaloos toimunud suuri arenguid ega prognoosida tuleviku nägemusi.
Tsivilisatsiooni mõiste on küllalt hägune. Selle mõistega seletatakse ajaloos esinevaid ühiskonna
arenguid. Selline ideaalne tüüp ei pea ainult põhinema mingile kogemusel põhineval reaalsusel.
Näiteks ei tea keegi tänapäeval eksisteerivate tsivilisatsioonide arvu. Tsivilisatsiooni mõiste ei pea
põhinema jäigalt loodusteaduslikul tähendusel. Sellepärast ei ole osatud tsivilisatsiooni mõistet
defineerida nii, et see oleks üldiselt tunnustatud. Tsivilisatsiooni võib käsitleda kui isoleeritud maailma
mingi kindla ühiskonna kujundida. See tähendab seda, et tsivilisatsioon on inimeste mingi
kindel kultuuriline ühendus, mis koosneb kindlatest kultuurilistest ja sotsiaalsetest kogumitest. See
188