Maailmataju

nähtamatuks – ta kaob.
„Püünises“ on tegemist aga inimese enda aju loodud virtuaalreaalsusega, mille korral ühendatakse
terapeuti juhtmetega. Ta riputatakse traatidega õhku. Seejärel põimuvad inimese ja patsiendi
teadvused ühte. Üks teadvus siiratakse teise teadvusesse. Niimoodi viiakse inimesi unenäolaadsesse
maailma. Selliste võimaluste realiseerimiseks kasutatakse fantastilisi „teaduslikke võtteid“.
Reaalsus, mis on näidatav ja kasutatav ( kuid mitte räägitav ), meenutab visualiseeritud
psühhoanalüütilist seanssi. Jaron Lanier oli üks virtuaalreaalsuse pioneere. Ta julges arvata seda, et
virtuaalreaalsus võib osutuda inimkonna uueks kommunikatsiooni vahendiks pärast praegust keele
kasutust. Virtuaalreaalsust iseloomustab selline kommunikatsioon, mis on oma olemuselt „postsümbolistlikku“
sugemega. See tähendab seda, et sellises virtuaalreaalsuses ei tohi realiteedist
kõnelda, vaid seda peab ainult looma – näiteks selles ei kirjeldata erinevaid asju, vaid neid luuakse.
Küberruumi ja üldse kunstlikku keskkonda on nimetatud ajaloos „psühhootiliseks ruumiks“.
Sellises „ruumis“ ei ole enam piiri reaalsuse ja soovunelmate vahel. „Püünises“ sulandatakse ühte
omavahel terapeudi ja patsiendi teadvused. Kuid kui patsiendiks osutub sarimõrvar, siis selline
protseduur tekitab põnevust. Seepärast liitub nendega kriminalist. „Teises maailmas“ toimuv
mõjutab suuresti reaalse inimese meelelist seisundit. Näiteks mittetegelikuses toimuvad jubedad
sündmused sunnivad inimest hirmunult üles ärkama. „Nupule“ vajutades pöördub tegelane tegelikkusesse
tagasi. „Nupp“ ise asub tegelase käeseljal, mis kujutab endast elektroonilist punkti. Kuid
filmis tuleb ette ka selliseid situatsioone, mille korral on tegelase käed kinni ega saa või ei ulatu
„nupuni“. Sellisel juhul peab tegelane kannatama suuri raskusi, mida sarimõrvar talle valmistab.
Antud situatsiooni kujundamiseks ja visuaalseks esitluseks on filmitegijad palju vaeva nänud.
„Püünises“ on selline psühhiaatriline virtuaalreaalsus „teiseks realiteediks“, mida ainult kasutatakse.
Seda ei kirjeldata. Sellises virtuaalreaalsuses leitakse vastuseid patsiendi probleemidele. Tegemist
on nagu tuleviku visiooniga tänapäeval teada psühhiaatrilisest ravist.
Näiteid filmidest võib veelgi tuua, kuid siis läheb „loetelu“ liiga pikaks. Kuid võtame näiteks
Tarkovski „Stalkeris“. Seal on olemas Tsoon, kus asjad eksisteerivad teisiti kui tegelikkuses. Seal
on olemas mingi tuba, kus täituvad kõik inimese unelmad. Esinev tavaline keskkond on tegelikult
ainult näiline. Teise maailma viib üle sõit raudteel. Kuid soov muuta keskkonda või hetkeline
ruumis liikumine on inimeste unistuseks juba tuhandeid aastaid. Tehnoloogia ilmumisega on
inimesed küll ruumis kiiremini liikuma hakanud, kuid tehnoloogia on suutnud ka kujutluse eemale
kanda või kujutise lähemale tuua.
( Kelomees 2002, 91-94 )
5.4 Antroopsusprintsiip kosmoloogias
Maailma tekkimise ja selle olemuse üle on inimesed juurelnud juba väga pikka aega.
Kvantteooria seletab maailma tekkimist just vaakumi spontaanse polarisatsioonina, kuid selle
lihtsaks seletuseks on igapäevaterminites üsna raskesti teostatav. Ka teiste kvantfüüsikasse jäävate
väljenditega on samad raskused. Kui aga väljandada seda kõige lihtsamal kujul, oleks see ilmselt
aga järgmine: Universum tekkis äkki ja eimillestki, mis on täiesti normaalne, ehkki väga väikese
tõenäosusega füüsikaline protsess.
1970. aastal mõtles välja Cambridge´i Ülikooli professor B. Carter järgmise printsiibi:
Universumi ehitus ja areng on täpselt sellised, et seal saaks eksisteerida inimene ehk vaatleja.
Selline printsiip, mida nimetatakse tänapäeval antroopsusprintsiibina, on kosmoloogide seas suur
populaarsus veel tänapäevalgi. Alguses tundub olevat selline väide oma sisu poolest mitte seotud
füüsikaga, mis võib viidata lausa „inimkesksele Universumile“. Kuid tegelikult lähtub selline
printsiip faktist, et maapealse bioloogilise elu füüsikaline tolerants on samade parameetrite
võimalike väärtustega võrreldes ääretult väike. Maapealse bioloogilise elu füüsikalise tolerantsi all
mõeldakse füüsikaliste parameetrite lubatavate väärtuste vahemikku. Elu piirkonna põhiparameetrid
on piiratud vedela veega, valkude eksisteerimiseks sobiva temperatuuriga ning ioniseeriva kiirguse
35