Maailmataju

Kui üks neuron elektriliselt laengleb ehk on tegevuspotentsiaali olekus, siis teine lähedal asuv
neuron, mis on sel ajal parajasti puhkepotentsiaali olekus, satub selle esimese laengleva neuroni
elektrivälja. Selline olukord aga ei jää selliseks, sest tegevuspotentsiaali olekus olev neuron läheb
üle mõne lühikese aja pärast puhkeolekusse ja tema lähedal puhkeolekus olev neuron läheb üle
tegevuspotentsiaali olekusse. Sellisel juhul vahetuvad omavahel potentsiaali olekud, mida siis
näitabki ajusagedus ( ja seeläbi ka ajulained ). Siit on selgesti näha seda, et kui sagedus on madal
ehk ajaperiood kahe erineva potentsiaali vahel on väga suur, siis erinevad väljad eralduvad
hyperruumi erinevates ajahetkedes ja seetõttu ei pruugi need omavahel funktsionaalselt
kontakteeruda või kombineeruda. Näiteks laetud osakeste väljad satuvad väljade kombinatsiooni
ehk superpositsiooni olekusse kui need satuvad ruumis üksteisele piisavalt lähedale. Siin on see
sama asi aga ainult ajaga seonduvat ( ehk sagedusega ). Näiteks kui ajusagedus on juba väga kõrge (
umbes sajad või isegi tuhanded Hz-id ), siis ajaperiood kahe erineva potentsiaali oleku vahel on
väga väga väike ja seetõttu võivad eraldunud väljad olla juba omavahel funktsionaalselt seotud,
mille korral võib eksisteerida ka juba inimese teadvus ja üldine mina tunne. Sellisel juhul eralduvad
erinevad väljad küll erinevates ajahetkedes, kuid nende väljade eraldumis-ajahetkede vahelised
perioodid on lihtsalt väga väga väikesed.
Normaalse aju funktsioneerimisega kaasnevad enamasti madalad ajusagedused ( ehk väga pikad
ajulained ). Kuid aju suremise faasis tekib lühikeseks ajaks selline olek, mille korral esineb väga
intensiivne ajuaktiivsus ehk väga kõrge ajusagedus. Enne ajuaktiivsuse lakkamist tõuseb
ajuaktiivsuse sagedus lühikeseks ajaks väga suureks. Aju suremise faasis tekib mõneks lühikeseks
ajaks kõrgsageduslik ajuaktiivsus.
Jimo Borjigin´i 2013. aasta uurimus näitas, et pärast südameseiskumist esinevad ajulained veel
umbes 30 sekundit ja seda suurema aktiivsusega. Aju aktiivsus hääbub täielikult pärast südame
seiskumist umbes 30 sekundi jooksul. Sealjuures läbib ajuaktiivsuse hääbumine teatud faase.
Näiteks 2 sekundit pärast südameseiskumist ajuaktiivsus suureneb, pärast seda väheneb see
peaaegu kõikides ajupiirkondades ja veidi enne täielikku ajuaktiivsuse hääbumist suureneb
aktiivsus lühiajaliselt üksikutes ajupiirkondades.
Enne südame ja aju töö täielikku lakkamist suureneb plahvatuslikult virgatsainete hulk inimese
ajus. See tähendab, et surma lähenedes suureneb inimese ajus virgatsainete hulk plahvatuslikult.
Näiteks aju nägemiskeskuse ja otsmikusagara keemiline aktiivsus suureneb mitmekordseks.
Otsmikusagar on aju osa, mis juhib inimese teadvust ja mõtteid. Arvatakse olevat, et virgatsainete
konsentratsiooni taseme plahvatuslik tõus enne aju ja südame töö lakkamist on aju reaktsioon
ohtlikule hapnikuvaegusele, mis esineb mõned minutid enne aju ja südame töö lakkamist.
„Aju oimusagarad hakkavad vallandama neurotransmittereid ka siis, kui aju ei saa kaua aega
hapnikku. Vallandub elektromagnetiline energia, mis võibki tekitada SLK-sid. Hõljumise ja
lendamise tunne, müstilised kogemused, kehaväline tunne, mälestuste taasaktiveerumine, deja vu
kogemus – kõiki neid tundeid võib põhjustada oimusagara teatud piirkondade liiga suur
aktivatsioon.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )
Kõik see vihjab tegelikult sellele, et kui aju töötab madalal sagedusel, siis eksisteerib ainult osaline
ehk kaootiline väljade eraldumine ehk „kiirgumine“ inimese närvisüsteemist. See tähendab, et
inimene kiirgab elektromagnetlaineid pidevalt ( isegi elus olles ), kuid mitte meie tajutavasse
ümbritsevasse aegruumi, vaid sellest väljapoole ehk hyperruumi ja seetõttu ei ole sellist
„neurokiirgust“ võimalik katseliselt tuvastada. See võib seletada kunagi ka inimese telepaatia ja
selgeltnägemise võime teadusliku olemuse. Kui aga inimese aju läheb üle kõrgsageduslikule
aktiivsusele, siis toimub juba täielik närvisüsteemi „kiirgumine“, millega kaasneb ka juba siis
teadvuse eraldumine ajust. Tavaliselt järgneb sellele kõrgsagedusliku ajuaktiivsuse perioodile
kliiniline surm või kooma seisund. Kõik see tähendab seda, et inimene kiirgab elektromagnetlaineid
tegelikult pidevalt, kuid ainus vahe on lihtsalt selles, et madalal ajuaktiivsuse sagedusel ( ehk
normaalse aju funktsioneerimise korral ) eralduvad väljad ajust hyperruumi kaootiliselt, mille korral
ei ole need väljad üksteisega suuresti seotud. Samas kõrgsagedusliku ajuaktiivsuse korral ( mis
esineb tavaliselt sureva aju faasi ajal ) eralduvad väljad ajust hyperruumi peaaegu üheaegselt ( s.t.
155